DOONOR

Poem By Maarja Kangro

Väikeses raamatupoes
supermarketi katuse all
kinki otsides
tuli tagasi loll komme kiskuda
hammastega küünte ümbert nahka.
Võtsin kätte ungari luule antoloogia
ja rebisin parema pöidla verele.
Poleks nii ohtrat sadu arvanud,
aga Sandor Weöresi pildile
jäi jäme punane jälg.
Kohkusin, panin raamatu käest
ja võtsin kiiresti teise. Mihhail Lotmani
'Pistriku talvekarje'. Brodsky tekstile
jätsin tänutäheks laia läraka.
Mõned raamatud olid mul olemas,
näiteks Bourdieu ja Geertz,
ja Huizinga Akadeemias ja Sartre
vanas Loomingu Raamatukogus.
Aga kõigile neile tahtsin ma jätta mälestust.
Must, valge ja punane. Punane, valge ja must.
Nagu mõne Aasia riigi lipp.
Siis mõtlesin, miks mitte märgistada ka jutukaid,
sest verd mul jätkus ja kade ma polnud.
Hingestatud, verised näod.
Ühel hetkel näis, et müüja nohiseb.
Mulle meenus kingitus,
ja nii ma lahkusin,
oma vere eest tasu nõudmata.
Selle vähese vere valasin ma kultuuri eest.
Aga oleksin valanud ehk rohkem,
kui oleks palutud.

Comments about DOONOR

There is no comment submitted by members.


Rating Card

5 out of 5
0 total ratings

Other poems of KANGRO

The doner

In a small bookstore
under the roof of a shopping mall,
looking for a gift,
I resorted to the silly habit

A Brief history of art

In the hot garden of the Peggy
Guggenheim Museum in Venice
stands a sculpture by Anish Kapoor,
a dark grey granite block.

An old lover

I'll go to the other hall
only for drinks, of course.
Oh, isn't that -! Oh, hello.
I observe his eyes, his neck,

Come into my cave, Matter!

On the manor house clad in scaffolding,
a flag is waving like a rag.
A national flag. Torn and shabby,
it doesn't care which nation it belongs to.

The dogs of athens

In Pláka, around the Acropolis,
not to mention elsewhere,
multitudes stroll and sleep.
Big dogs. Gentle, polite.

Asbestos

So, as a child, you say?
You jumped,
and the pile of Eternit cracked?
Blue sneakers, white chrysotile.

Maya Angelou

Phenomenal Woman