[Inimese käsi liigub valgel lehel]

Poem By Viivi Luik

Inimese käsi liigub valgel lehel,
nahk ja küüned, liha, sooned, luu.
Aga hääd ja kurja vapralt kaasa tehes
seisab kolme sõrme vahel pliiats truu.

Väljas undab tuul või linn või ajalugu.
Pilk on muutunud ja saanud salapära.
Süda liigutab end rinnus ühtelugu,
aga suu ei suuda seletada ära,

miks on igal ajal omamoodi valu,
see, mis kõiki elavaid teeb üheks tõuks.
Käsi kirjutab. Ja kord see tume valu
tõuseb paberilt ja muutub elujõuks.

Comments about [Inimese käsi liigub valgel lehel]

There is no comment submitted by members.


5 out of 5
0 total ratings

Other poems of LUIK

Wing Shadow

Say it: "Verdant fir, you dark celestial angel."
Say it poignantly. Unmockingly. With grace.
Words infuse the air with white enchanted circles.
Don't observe the manner of your voice or face.

***[Across the empty page moves a human hand]

Across the empty page moves a human hand,
skin, flesh, fingernails and bones.
But held by three fingers, slanted toward the good
and evil of the world, is the pencil, firm and true.

Dedication

A northern country´s clearing
an endless promise
nil and nothing
sky from head to toe

[Ela või ära ela]

Ela või ära ela,
mis tähtsust sel on,

kui puud on läinud lehte

ja maa pääl on
taeva varje.

Tiiva vari

Ütle: „Haljas kuusk, sa tume talveingel."
Ütle pilketa. Pateetiliselt. Õrnalt.
Sõnadest jääb õhku valgeid nõiaringe.
Oma häält ja ilmet ära jälgi kõrvalt.

Roostevabad tähed, vaga Jõuluvalgus
ära neavad maa, mis neetud juba niigi.
Ots on ära nähtud, näha jääb veel Algus.
Ühest paigast teise tuulehoog viib riigid.

Kuni õhku lendab surma võlumägi,
kanna sajandit kui musta kihlasõrmust.
Kõik on võimalik. Ka see, et ilmub põrmust
ette teatamata taeva sõjavägi

Flügelschatten

Sag: 'Grüne Fichte, dunkler Winterengel du.'
Sag es ohne Spott. Pathetisch. Zärtlich.
Nach den Worten hängen Zauberkreise in der Luft,
sich von außen deine Stimme, deine Miene nicht.

Rostfreie Sterne, das traute Weihnachtslicht,
sie verfluchen ein Land, das schon verflucht.
Wir sahen das Ende, doch den Anfang nicht.
Mal hierhin, mal dahin trägt die Länder der Sturm.

Solang nicht gesprengt der Zauberberg des Todes,
trag dieses Jahrhundert als schwarzen Trauring.
Alles ist möglich. Auch, daß aus dem Staube noch
überraschend eine himmlische Heerschar tritt.

Robert Frost

Stopping By Woods On A Snowy Evening