Rängast rõõmust

Poem By Viivi Luik

Tallinn üleval, ent allpool ääres Valga,
keskel külmad suved,
paas ning savimuld.
Rahvas välja maksab tulehoidja palga,
muidu see jääb nälga
ja ei teegi tuld.

Süda võpatab ning lõpuks kulub ära
rängast rõõmust samuti kui
rängast valust,
aga juunis õunapuude tõsist valget sära
paistab mitme inimpõlve taha
igast talust.

Kolmekümne viie - neljakümne eluaasta vahel
vastu valgust
oma käsi vaata,
ülbet verekuma kümne küüne vahel,
verd, mil pole väärtust
keeleta ja maata

Comments about Rängast rõõmust

There is no comment submitted by members.


Rating Card

5 out of 5
0 total ratings

Other poems of LUIK

Wing Shadow

Say it: "Verdant fir, you dark celestial angel."
Say it poignantly. Unmockingly. With grace.
Words infuse the air with white enchanted circles.
Don't observe the manner of your voice or face.

***[Across the empty page moves a human hand]

Across the empty page moves a human hand,
skin, flesh, fingernails and bones.
But held by three fingers, slanted toward the good
and evil of the world, is the pencil, firm and true.

Dedication

A northern country´s clearing
an endless promise
nil and nothing
sky from head to toe

[Ela või ära ela]

Ela või ära ela,
mis tähtsust sel on,

kui puud on läinud lehte

ja maa pääl on
taeva varje.

Tiiva vari

Ütle: „Haljas kuusk, sa tume talveingel."
Ütle pilketa. Pateetiliselt. Õrnalt.
Sõnadest jääb õhku valgeid nõiaringe.
Oma häält ja ilmet ära jälgi kõrvalt.

Roostevabad tähed, vaga Jõuluvalgus
ära neavad maa, mis neetud juba niigi.
Ots on ära nähtud, näha jääb veel Algus.
Ühest paigast teise tuulehoog viib riigid.

Kuni õhku lendab surma võlumägi,
kanna sajandit kui musta kihlasõrmust.
Kõik on võimalik. Ka see, et ilmub põrmust
ette teatamata taeva sõjavägi

Flügelschatten

Sag: 'Grüne Fichte, dunkler Winterengel du.'
Sag es ohne Spott. Pathetisch. Zärtlich.
Nach den Worten hängen Zauberkreise in der Luft,
sich von außen deine Stimme, deine Miene nicht.

Rostfreie Sterne, das traute Weihnachtslicht,
sie verfluchen ein Land, das schon verflucht.
Wir sahen das Ende, doch den Anfang nicht.
Mal hierhin, mal dahin trägt die Länder der Sturm.

Solang nicht gesprengt der Zauberberg des Todes,
trag dieses Jahrhundert als schwarzen Trauring.
Alles ist möglich. Auch, daß aus dem Staube noch
überraschend eine himmlische Heerschar tritt.

Langston Hughes

Dreams